Ajakirjandus on viimasel ajal kõvasti Riigikogu kallal. Lõputust nurinast palkade suuruse üle jõuti Riigikogu töö sisulise analüüsini. Kes teeb, mida teeb, kui palju teeb.

See teema puudutab rohelisi päris palju - on ju Riigikogu hetkel erakonna ainus poliitiline väljund. Päris mitme rohelise parlamentääri suust oleme kuulnud karmi hinnangut, et sisulist tööd tehakse Toompeal vähe. Mõneminutilisi täiskogu istungeid ei korva mõttekad arutelud komisjonides. Ka seal müriseb koalitsiooni teerull ning opositsiooni arvamust ei arvestata. Mitte sellepärast, et polnud hea arvamus. Seetõttu, et tuli vale inimese suust.

Kurb tõde on, et suur osa seadusandlikust tööst on viieteistkümne aastaga juba tehtud, või siis Brüsselisse delegeeritud. Toomas Trapido ja Maret Merisaar leidsid Tallinna roheliste koosolekul, et Riigikogu liikme roll peab muutuma. Rohelised võiksid Riigikogus olla erinevate kodanikeühenduste häälekandjad. Peaksid käima ja kuulama, mida rahvas räägib. Lõpuks jõudma selleni, et riigis ei otsustataks asju mitte rahva nimel, vaid inimesi kaasates.

Lootus kiireks muutuseks on pigem naiivne, sest valitsus näeb Riigikogu vaid enda tehtud otsuste tehnilise kinnitajana. Tardunud süsteemi sisukamaks teha ongi raske. Esialgu püüavad rohelised organisatsioonilist muutust: Riigikogu komisjonide töö olgu avalik. Uus lahendus riigi paremaks toimimiseks või poliitikutele veel üks esinemisvõimalus?