Avaldame Eesti Looduskaitse Seltsi avalduse Nabala karstiala kaitseks.

Nabala karstiala kaitseks on inimesed 102-st riigist andnud üle 60 000 allkirja. Need on samad inimesed, kes tahavad sõita headel teedel ja väärtustavad paeehitisi. Nad ei ole kaevandamise vastu, aga nad pole üldse nõus ohverdama unikaalseid loodusväärtusi ega ka andma taastumatuid loodusvarasid mingi kitsa ringkonna kasu teenistusse. Ette valmistatav mastaapne looduse ümberkujundamine on oma tõenäoliste tagajärgedega hirmutav. Senised tellitud uuringud pole usaldusväärsed. Need ei arvesta karstiga, kus tavametoodika pole kasutatav.

Miks peaksid inimesed nõustuma oma kodukoha loodusmaastiku tööstusmaastikuks muutmisega, kui kaevandatav tegelikult meie teedele ei kõlba, s. t. eesmärk saab olla vaid eksport? See tähendab, et mingit avalikku huvi kaevandamise vastu ei ole. Miks lubada avada uut mammutkaevandust, kui senine paesse suhtumine on lausa vandaalitsemiseni hoolimatu (Solarise keskuse juhtum, ammendamata ja rekultiveerimata karjäärid jne.)?
Loodusest hoolivatele inimestele iseenesestmõistetav ettevaatusprintsiip ei mahu äriloogikasse. Vastupidi – kuni tegevuse kahjulikud tagajärjed on kasvõi väga tõenäolised, kuid otseselt ja täielikult tõendamata, ei pea sellest hoolima ja võib minna edasi. Kui raha on juba uuringutesse pandud, siis PEAB saama tulemuse – kopp maasse ja toodang piiri taha, et raha tuulde ei läheks!

Nii vormubki põhiküsimus – miks saavad asjad üldse nii kaugele minna? Miks ei saa kohe alguses ütelda, et ärge raisake aega ega raha, siin te ei kaeva niikuinii? Juba 1988. aastal tehtud uuringud ei tõendanud loodusohutu kaevandamise võimalikkust. Miks ei peatanud riik arendajaid juba 2005. aastal, kui selgus, et kaevandamine võib kaasa tuua ulatusliku keskkonnakahju? Miks on riik end sidunud selliste seadustega, mis ei lase tal avalikes huvides resoluutselt keelata-käskida? Miks saab riik nii vähe toetada nõrgemat poolt, inimest, vastasseisudes võimsate arendajatega, kelle käsutuses on hästimakstud ja tiitlitega eksperdid?
Nabala juhtum süvendab usalduskriisi. Inimesi on järjest raskem lepitada ka igati korrektsete ja üldkasulike arendustega. Nabala vastasseisud on tüüpilised:

avalik huvi <-> ärihuvi

teadmine <-> arvamus

teaduslik tõde <-> tellimus-„teaduse“ kallutatud „tõde“

väljakuulutatud eesmärk <-> tegelik eesmärk

oma inimesi toetav kohalik omavalitsus <-> rahaka arendaja lõa otsas riik. Jne.

Seni ei ole ükski geoloogiline uuring jäänud ilma kaevandamisloata. Nabala puhul on keskkonnaministri positsioon on küll kiiduväärselt selge -- mitte anda kaevandamislube enne, kui kõik võimalikud riskid on täielikult maandatud --, kuid selle järjepidevus pole seadustega tagatud. Ootame temalt ettepanekut valitsusele peatada Nabala kaevanduslubade taotluste menetlemine.
Eesti Looduskaitse Selts tahab oma riiki usaldada. Ta ootab valitsuselt analüüsi ja algatust seadusandluse revideerimiseks, et Nabala-taolised protsessid ei saaks üldse alatagi. Mitte mingi JOKK-skeem ega ärimeeste mingist hetkest tekkinud „õigustatud ootus“ ei tohi üle olla avalikust huvist nagu loodusväärtuste säilimine, inimeste kodupaiga väärtustamine, maavarade säästlik kasutamine. Tehtud vigadega, nagu ka seadusvastane Nabala varude aktiivsete hulka arvamine peab kaasnema vastutus ja vigade kohene parandamine peab olema iseenesestmõistetav. Esimese sammuna tuleb Nabala maardla arvata aktiivvarude hulgast välja koostatavas ehitusmaterjalide arengukavas 2010 – 2020. Maavarade koondbilanss pakub aktiivseid paevarusid ka Nabalata veel vähemalt 100-ks aastaks

Vastu võetud Eesti Looduskaitse Seltsi Täiskogul 11. juunil 2010 a.