Hiljuti avaldasid mõned inimesed soovi rohelisest erakonnast lahkuda. Kortsleht küsis, mis küll säärast soovi avaldama pani. Ehk peidab öeldu mõnd saladust, mida erakond liikmete kaasamisel edaspidi arvestama peaks?

Meelis Kasemaa Tartust kirjutas meile nii:
Tere. Mina isiklikult tunnen end praegu pigem meililisti liikmena, kui erakonna liikmena, kelle arvamused ja ettepanekud on olulised. Ilmselt käib juba erakonna tasandil asi nii, et peaksin käima koosolekutel ja siis seal jõuliselt esinema... muul moel ei pane keegi mind siin tähele... ja võib-olla ongi parem. Ma ise olen paraku seda tüüpi, et avalik esineja ei ole, kuid samas üsna dominantne... pigem juhi-tüüpi kui liikmetüüpi.

Kui erakond loodi, siis arvasin, et võiksin oma mõtete ja arvamustega olla vähemalt Tartu piirkonnas üsna arvestatav kaasarääkija... just metsanduse ja ka keskkonnaministeeriumi tegevuse ning tegevusetuse osas... kuid sinnapaika see asi jäigi... samas olen piisavalt hõivatud oma tegevustega, jätkamaks näiliselt rumala järjekindlusega oma mõtete ja arvamuste süstemaatilist tutvustamist erakonna juhtivamatele liikmetele...

Põhimõtteliselt ei ole mul midagi ka sellise liikmestaatuse vastu, mille korral minu osalemine piirdub vaid liikmemaksu tasumisega... sest kui järele mõelda, siis on see küll pisike, kuid ikkagi panus Eesti Vabariigi poliitilise maastiku mitmekesistamise suunas...

Ingrid Kesler Haapsalust põhjendas oma lahkumissoovi järgmiselt:

Tervitus. Põhjus on väga proosaline. Ma ei tunne ennast vajalikuna ja niisama liikmeks olemine mind ei rahulda. Olen ka suhteliselt apoliitiline isik ja erakonda astusin asutajaliikmena, sest erakond oli vaja ju tekitada ja see toimus rattamatka ajal, kampaania korras. Siis tundsin, et olen midagi ära teinud.... Rohelised on üks erakordselt tore seltskond ja kui üldse kuhugi kuuluda, siis kindlasti siia.